Allikas: iStock
USA-põhise identiteedihalduse pakkuja analüüsi kohaselt on keskmisel internetikasutajal umbes 90 võrgukontot. Kui lisada sellele erinevad füüsilised identiteedid nagu riiklikud ID-kaardid, supermarketite püsikliendikaardid ja raamatukogukaardid, saame ilmselt ümardada selle täpselt 100 identiteedini. Selle olukorra probleem ei peitu kontode ega identiteetide mitmekesisuses, vaid pigem madalas turvalisuse ja usaldusväärsuse tasemes.
Turvalisus keerleb järgmise küsimuse ümber: kui lihtne on kellelgi teisel sinu identiteeti üle võtta? Sama e-posti aadressi ja parooli kombinatsioon, mida kasutad ka oma 99 teise konto jaoks? Biomeetria? Kaheastmeline autentimine? Või ehk lihtsalt sinu identiteedi/kontonumbri teadmine, nagu on USA sotsiaalkindlustuse numbri puhul?
Usaldusväärsus käib käsikäes turvalisusega, kuid otsib vastuseid veidi teisele küsimusele: kui kindel saab teenusepakkuja olla, et sa ei püüa võrgus teiseks isikuks kehastuda? John Doe võib luua veebifoorumis konto kasutajanimega „Jane Moe“ ja keegi poleks targem. Kujuta ette, kui saaksid samamoodi luua riiklikke ID-kaarte – laadi üles oma lemmikpilt (endast või kellestki teisest), vali nimi, sünniaeg jne ja prindi see kodus välja. Hullumeelsus.
Toimetaja soovitus:
Dashlane’iga ei pea sa enam kunagi parooli meeles pidama. Loo kõigile oma kontodele unikaalsed ja turvalised paroolid ning kaitse oma äri- ja isiklikke kontosid.
Olen isiklikult nende rakendust aastaid kasutanud ja nad kiitlevad, et neid pole kunagi rünnatud.
Saa 6 kuud tasuta ja kaitse oma digitaalseid identiteete juba täna.
Toome oma digitaalse maja korda
Näed, kuhu see kõik viib. ELis on meil määrus nimega eIDAS, mis sätestab erinevad kehtivad usaldusväärsuse tasemed. Nii näevad välja need kolm taset: „Madal“ on iseregistreerimine ilma identiteedi kontrollita, nagu tänastes veebifoorumites. „Märkimisväärne“ põhineb täiendavatel autentimissammudel nagu kontrollitud identiteediinfo ja konto aktiveerimine ühekordse parooliga, mis saadetakse sinu telefonile. „Kõrge“ on reserveeritud registreerimiseks isiklikult akrediteeritud kontoris (näiteks asutuses, mis sinu riigis ID-kaarte väljastab). Neid tasemeid nimetatakse ka „lihtsateks-“, „täiustatud-“ ja „kvalifitseeritud elektroonilisteks allkirjadeks“ ehk vastavalt „SES“, „AES“ või „QES“.
eIDAS võimaldab absoluutselt luua turvalise, mugavama ja sujuvama keskkonna piiriülesteks tehinguteks, kuid seni pakutakse enamikku teenuseid endiselt siseriiklikult. Eestis ja üha rohkemates teistes riikides saame oma elektroonilist identiteeti kasutada digitaalsetesse riigiteenustesse ja erasektori pakkumistesse nagu pangad või e-poed sisselogimiseks. Ning saame kasutada neid kvalifitseeritud elektrooniliste allkirjade andmiseks, mis on samaväärsed käsitsi kirjutatud allkirjadega mis tahes digitaalse faili jaoks, et näidata võrgus oma tahet – olgu see leping, avaldus, foto või arhitektuurne mudel, digitaalallkirjad on juriidiliselt samaväärsed paberkandjal allkirjadega.
Tänu e-residentsusele saavad inimesed üle kogu maailma nüüd endale Eesti valitsuse väljastatud digitaalse identiteedi ning nad võivad seda kasutada autentimiseks ja allkirjastamiseks samamoodi nagu Eesti kodanik. eIDAS määruse ilu peitub nõudmises tunnustada piiriüleselt teatud usaldusväärsuse tasemega elektroonilisi identiteete ja elektroonilisi allkirju, mis võimaldab inimestel ja ettevõtetel omavahel võrgus suhelda.
Allikas: e-resident.gov.ee/dashboard
Me ei suhtle üksteisega ikka veel piisavalt
Siit lähevad asjad aga keeruliseks. Mõnes riigis, näiteks Saksamaal, on valitsus lihtsalt jätnud tasuta ja ühilduva digitaalse allkirjastamise lahenduse pakkumata. Selle tulemusena on ettevõtted üle ujutanud digitaalallkirja turu paljude lahendustega. Mõned neist on kallite kuutasudega, teistel on kartuli kasutajakogemus ja liiga paljud neist ei ole omavahel lihtsalt ühilduvad. Tulemus on lihtne: nii Saksa kui ka Eesti valitsus tegutsevad eIDAS määruse alusel, kuid kui usud, et mõni Saksa valitsusasutus tunnustab Eesti digitaalallkirjaga PDF-i, siis meil on Brooklynis sild müüa.
Isegi tehnoloogiliselt arenenumate riikide, nagu Norra puhul on praegune keskkond keeruline. Norralasel pole võimalik kasutada paljusid Eesti e-teenuseid, sest kuigi tal on tööriist, millega e-teenusesse sisse logida, ei saa ta esitada avaldust, sest tal puudub digitaalallkirja andmise võimalus. Samuti ei ole norralasel ja eestlasel võimalik sõlmida üürilepingut nii, nagu me seda Eestis teeme, kuna Norras enim kasutatavad tööriistad ei paku millegi allkirjastamise võimalust.
Muidugi, järgides lepinguvabaduse põhimõtet, saab lepingu sõlmida ka e-posti teel või oma allkirja pildi loomisega PDF-ile, kuid selliste kinnituste puhul ei saa kindlalt öelda, et isik, kellega tehing tehti, oli tõesti see, kellega seda kavatseti teha. eIDAS määrus, mis kohustab tunnustama e-allkirju sõltumata sellest, millise teenusepakkuja tööriista kasutatakse, ei aita ka siin.
Seetõttu on e-allkiri igas riigis veidi erinev. Eesti on liikunud tugevalt sertifitseeritud ja krüptograafiliselt põhineva e-allkirja poole, samas kui on riike, kus e-allkiri on ka nimi e-posti all või klõps tahteavalduse alla. Samuti kasutatakse üha rohkem ainult autentimist, mille järel isik allkirja esitama enam ei pea.
Allikas: iStock
Digitaalse nõela leidmine paberipõhisest heinakuhjast
Just seetõttu on nõudlus universaalse digitaalse identiteedi järele tugev ja üha kasvav. Hiljuti tähistas Eesti oma 100 000. e-residendi registreerimist ja nende e-residentide loodud 25 000. Eesti ettevõtte loomist. Taotlejad on nii mitmekesised kui vähegi ette kujutada – ettevõtjad ELi äärealadelt (nagu Ukraina ja Ühendkuningriik) hindavad digitaalset ökosüsteemi sama palju kui bürokraatiapõgenikud liidu seest (nagu Saksamaa ja Itaalia). E-residente on Bhutanist, Lesothost ja Grenadast, keda kõiki ei tõmmanud Eesti loodusilu (kuigi seda on külluses), vaid võimalused, mida laialdaselt kasutatav elektrooniline ID pakub.
Ka teised riigid on trendist kinni saanud ja pakuvad e-residentsuse laadseid tooteid. Põhjus on lihtne: digitaalsed ettevõtjad loovad palju rahalist ja kultuurilist väärtust. Ainuüksi 2022. aasta esimesel poolel kogus Eesti valitsus e-residentidelt maksutuluna 24 miljonit eurot. 1,3 miljoni elanikuga väikeriigi kohta on see päris kena summa.
Lihtne on ette kujutada eeliseid, mida pakub globaalne digitaalne ühiskond ühilduvate elektrooniliste identiteetide ja allkirjadega. Retseptiravimite kättesaamine välismaal reisides, oma akadeemilise tausta tõestamine teises riigis pangakonto avamiseks või lepingute allkirjastamine üle maailma paiknevate juhatuse liikmete vahel… Miski sellest pole ulme. Viimaste aastakümnete jooksul on avaliku ja erasektori spetsialistid oma maailmaosades digitaalse transformatsiooni seemneid külvanud. Elektroonilised identiteedid ja digitaalallkirjad ning teenused, mis seovad need tööriistad atraktiivseks paketiks – nagu e-residentsus – on esimesed väikesed märgid õitsvast digitaalsest maailmast. Ära eksi: ees on veel palju rohkem.
Toimetaja soovitus:
Eesti e-residentsus on valitsuse väljastatud digitaalne identiteet, mis annab globaalsetele ettevõtjatele kaugjuurdepääsu maailma kõige digitaalsemale riigile. See annab võimaluse ennast võrgus turvaliselt autentida ja dokumente allkirjastada kõige turvalisemate ja tõhusamate elektrooniliste allkirjadega. Lisaks võimalus ettevõtte asutamiseks ja juhtimiseks 100% online kus tahes.
Olen isiklikult olnud e-resident alates 2016. aastast ning kasutanud seda ettevõtete asutamiseks, lepingute ja petitsioonide allkirjastamiseks ning ka oma isikliku info krüptimiseks, nii et ainult mina saan selle oma ID-kaardiga avada. Kuid mis kõige tähtsam, olen leidnud sõpru ja mälestusi elu jaoks. Kutsun sind saama osaks avatud meelega, uuenduslikust nomaadide ja ettevõtjate kogukonnast.
Kirjutasid: Florian Marcus (projektijuht) ja Laura Kask (tegevjuht) ettevõttest Proud Engineers
Toimetas Martin Nørgaard Gregersen (tehnoloogiajuht) ettevõttest sign.online
